Mett on hinnatud juba tuhandeid aastaid. See on olnud inimese jaoks toit ja looduslik magusaine, kuid erinevates kultuurides on meele omistatud ka sümboolset ja vaimset tähendust.
Minu jaoks teeb mee eriliseks aga veel midagi – iga mesi on unikaalne ja selle taga on oma teekond.
Tegelikult on võimalik vaadelda ka paljusid teisi toite samas kontekstis. Mina olen valinud mee, sest tunnen mett ja selle loomise teekonda põhjalikumalt ning seetõttu saan just seda maailma sügavamalt uurida ja kajastada.
Ühe purgi mee taga on terve teekond
Mesi ei alga purgist ega isegi mesilast.
Kõigepealt on taimed ja maastik. Nektar, mida mesilased koguvad, sõltub sellest, millised taimed konkreetses piirkonnas kasvavad, milline on pinnas, ilmastik ja aastaaeg.
Seejärel tuleb mesilane. Nektar liigub läbi mesilase ja taru ning sellest kujuneb mesi. Oma osa selles teekonnas on mesilasperel, taru tingimustel ja mesilaste loomulikul elurütmil.
Edasi jõuab mesi mesiniku kätte. Oluliseks muutuvad tema töövõtted ja valikud – millal mesi võetakse, kuidas seda käsitletakse ning millisel viisil see purki jõuab.
Ja isegi sellega ei ole mee teekond lõppenud. Seda mõjutavad ka töötlemine, küpsemine ja säilitamise tingimused.
Seetõttu ei ole olemas kahte täiesti ühesugust mett. Iga purgi taga on konkreetne kasvukoht, taimed, mesilaspere, inimene ja teekond.
Mesi kui toit
Kõige käegakatsutavam osa meest on loomulikult see, mida me sööme.
Mesi sisaldab peamiselt looduslikke suhkruid, eelkõige glükoosi ja fruktoosi, ning väiksemates kogustes mitmesuguseid teisi looduslikke ühendeid. Selle koostis, maitse, värvus ja aroom sõltuvad muu hulgas sellest, millistelt taimedelt nektar pärineb.
See on mee füüsiline pool – see, mida saame maitsta, näha ja analüüsida.
TŠAKRAMESI kontseptsioon vaatab aga mee teekonda veel ühest vaatenurgast.
Kas meel võib olla ka energeetiline jälg?
TŠAKRAMESI käsitluses uurin mõtet, et kogu mee kujunemise teekond võib väljenduda ka selle energeetilises signatuuris.
Selle kontseptsiooni järgi ei vaadelda mett ainult taime tulemusena. Tervikusse kuuluvad taime ja kasvukoha kõrval mesilased, mesinik, mee töötlemine, küpsemine ning säilitamine.
Need moodustavad justkui erinevad kihid, mis lõpuks kohtuvad ühes purgis.
See on ka põhjus, miks TŠAKRAMESI puhul räägin mee sageduslikust signatuurist – kogu teekonna energeetilisest väljendusest.
See ei tähenda, et mee tavapärane toiteväärtus muutuks vähem oluliseks. Pigem vaatan ühte ja sama mett kahe erineva nurga alt: ühelt poolt on olemas selle füüsilised omadused ja teiselt poolt TŠAKRAMESI kontseptsioonis uuritav energeetiline tasand.
Iga mesi on erinev
Just mee unikaalsus on üks asi, mis mind selle juures kõige rohkem paelub.
Kanarbikumesi ei ole sama mis pärnamesi. Metsast pärinev mesi ei ole sama mis põllumaastikult kogutud mesi. Ka sama piirkonna mesi võib erinevatel aastatel olla erinev, sest loodus ise ei püsi kunagi täpselt samasugune.
TŠAKRAMESI jaoks tähendab see, et oluline ei ole ainult küsimus „mis mesi see on?“, vaid ka „millise teekonna on see mesi läbinud?“
Mida rohkem olen mee maailma uurinud, seda rohkem näen ühes purgis midagi palju suuremat kui lihtsalt lõpptoodet.
Mesi on toit. Aga võib-olla tasub vahel vaadata ka seda, kui palju loodust, elu ja teekonda mahub ühe purgi sisse.